“VAHEALA NÜÜDISTSIRKUSE ÕPPES” (Anu Sööt (PhD))
LÜHIÜLEVAADE: Viies läbi tantsutunde tsirkusestuudio Folie õpilastele, tajusin õpetamisprotsessi jooksul õpilaste valmidust ja võimekust sooritada tehnilisi elemente ja trikke, kuid märkasin puudust oskuses neid elemente omavahel ühtseks tervikuks siduda. Tsirkus ja tants on etenduskunsti vormid, milles mõlemas kasutatakse keha kui instrumenti. Õpilaste selgeksõpitud tsirkuse elementide ning terviku vahele jääva ebakõla olen antud töö kontekstis defineerinud kui vaheala. Tajudes seda ebakõla tekkis vajadus mõista, mis on see vaheala elementide vahel, mille täitmisega on õpilastel raskusi ning kuidas õppeprotsessis sellega tegeleda. Kuidas anda õpilastele teadmised, oskused ja kogemused elementide vaheliste üleminekute loomiseks, et õpilased tunneksid end enesekindlamalt etendamissituatsioonides ning nende liikumine elementide vahel oleks teadlikum ja seotud? Minu lõputöö eesmärk oli uurida ja kaardistada vaheala olemust ja komponente isikliku õpetamiskogemuse ja intervjuude põhjal teiste tantsuõpetajatega. Tsirkuse kehasid võrreldlen Michel Foucaulti kuuleka keha ja tsirkuse objekte Giorgio Agambeni aparaadi mõistetega. Antud töö kontekstis need filosoofilised ideed tekitavadki vaheala. Koos intervjueeritavate arvamusega sai vaheala komponentideks – oskus pendeldada tantsu ja tsirkuse mõtlemisviiside vahel, liikumiskvaliteetide ja tasandite tundmine, kohalolu, huvi oma tegevuse vastu, tegevuse sisu mõistmine, suutlikkus tunda sellest kõigest rõõmu, meisterlikkus, terviku tunnetamine ja turvaline ruum.
Daniela Privis
Lõputöö autor
TÜ Viljandi kultuuriakadeemia
LÄBITUD ÕPPEKAVA: tantsukunst
