“MINU ELU KUNSTIS” NÄITEL (juhendaja prof. Kalju Komissarov).
LÜHIÜLEVAADE: Minu lõputöö „Minu elu kunstis“ sisuks on Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala õpiaastate eneseanalüüs. Minu eesmärgiks kirjutamise hetkel oli kirjeldada enda näitlejakoolituse tähtsamaid arenguetappe ja verstaposte koolis veedetud nelja aasta jooksul. Samas proovisin ka iseenda jaoks mõtestada ning teistelegi arusaadavalt sõnastada, miks ja mil moel üks või teine kogemus mind edasi on aidanud. See tähendab: arendanud mind selles suunas, et saaksin kooli lõpetamisel ütelda, et olen valmis alustama tööd elukutselise ja – loodetavasti – professionaalsuse tunnustega näitlejana.
See kirjatöö on jaotatud kaheks. Esimeses osas puudutan üldisemalt teatriteooria ning näitlejaõppe ja –tehnika teemasid. Proovin sõnastada, mis on minu jaoks nendest kõige olulisemalt kõlama jäänud ja seletada lahti neid asjaolusid, mis ühe või teise tõdemuseni on viinud. Teises osas keskendun konkreetsetele valitud näitlejatöödele, mida olen õppeaja vältel nii koolisiseselt kui –väliselt teinud. Kirjeldan tööprotsesse ja tõstan esile suure kogemusliku väärtusega elemente. Minu töö ei pretendeeri teaduslikkusele, vaid rajaneb täielikult minu isiklikele kogemustele ja arusaamadele.
Head lugemist ja kaasamõtlemist!
Kaarel Targo
töö autor, üliõpilane
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia
LÄBITUD ÕPPEKAVA: teatrikunsti õppekava.
[Best_Wordpress_Gallery id=”27″ gal_title=”Kaarel Targo”]
SUMMARY: This is my theoretical-practical self-analysis „My life in art“. The title connotes to the work of K. Stanislavski, but I have no intention of comparing myself or my work with his great lifelong achievements. This is merely a subjective retrospective on my last four years in Tartu University Viljandi Culture Academy studying theatre arts.
I believe that it would actually take far more pages to make an adequate analysis, because I have gathered different kinds of experience beyond description. I also think that it would be useful to have a bigger chronological distance between the works I am analyzing, because the closer I get to the present, the harder it is to separate the most important developments from the noise. Nevertheless, I am certain that such regular retrospects are important in the work that every actor should do. If nothing else, at least they will help to remember the moments of joy regarding my profession and the reasons for choosing such path and therefore give inspiration to continue on it. And this is also my current position – I feel fortunate and thankful for everything I have learned and at the same time I am anxious to start working as a professional.
