“LUUST ESEMED: TOORMATERJAL, TÖÖTLEMISTEHNOLOOGIAD JA TOOTEARENDUS” (juhendajad Heidi Luik ja Kärt Summatavet).
LÜHIÜLEVAADE: Loov-eksperimentaalses uurimistöös Luust esemed: toormaterjal, töötlemistehnoloogiad ja tootearendus, käsitlen arheoloogilist leiumaterjali kui inspiratsiooniainest käsitööettevõttele, uurin toormaterjali hankimise võimalusi, viin läbi eksperimente luutöötlemise etappide optimeerimiseks ja arendan välja tooteartiklid.
Luumaterjal käsitöölise ja loomeinimese vaatenurgast on sillaks mineviku ja oleviku vahel, sest see materjal eksisteerib meie kõrval tänapäeval samasugusel kujul nagu aastatuhandeid tagasi. See on alternatiivmaterjal, mida on võimalik kasutada tänapäevases tootearenduses teiste looduslike materjalide kõrval nagu vill, nahk, puit, kivi, savi. Eesti arheoloogilises leiumaterjalis esinevad luust esemed on artefaktid ehk tehisesemed, mis nii inspiratsiooni kui infoallikatena võimaldavad meil tutvuda minevikuga, elada olevikus ja ka tulevikus. Luust toodete loomise ja arendamise aspektist pean oluliseks muistsete esemete materjaliomaduste eripära ja loodusliku vormi kasutamist nö „muistse tootedisaini“ lähteallikana. Näiteks loomade pikkadest luudest (toruluudest) valmistati selliseid esemeid nagu vilepillid, vurrid, nõelakojad, noad, pikapiilised kammid, uisud, nõelad, ahingud, odaotsad; konts- ja varbaluudest mängunuppe; looduslik ümarvorm – reieluupea – leidis kasutust nii kedervarre ketradena kui ka mängunuppudena.
Tänapäeva põllumajandusettevõtete lihakäitlejatel tekivad loomsed kõrvasaadused, mis ei ole inimtoiduks kõlbulikud, nende materjalide hulka kuuluvad ka loomade luud. Sellise materjali looduslikku algvormi ära kasutades on võimalik luua esemeid, mis rikastavad ja arendavad ettevõtlust maapiirkondades ja annavad põllumajanduse kõrvalsaadustele majandusliku väärtuse. Ettevõtte tootmismahtu arvestades ei ole rentaabel luud töödelda ainult käsitöövahenditega. Eksperimentaaltehnoloogiad võimaldavad optimeerida tööetappe ja leida lahendusi säästvale materjalikasutusele. Uurimistöö raames korraldatud eksperimentide tulemused, osalusvaatlused Saamimaal Inaris ning Tartus Vanakaru valukojas käsitöömeister Meelis Säre juures andsid aluspõhja luutöötehnikate viljelemisteks ja edasiarendamisteks. Teiste uurijate katsete tulemused ning minu enda uurimistööga seotud eksperimendid on aidanud kaasa luutöötlemistehnoloogia ja luumaterjali füsioloogiliste omaduste tundmaõppimisele ja tootearendusele.
Üha trendikamaks muutuv säästlik mõtteviis ja tendents keskkonnasõbraliku tootmise suunas muudab teema aktuaalseks. Uurimistöö annab panuse loome- ja arendustöösse põllumajandusjäätmetele alternatiivse ning säästva kasutuse leidmiseks.
Monika Hint
lõputöö autor
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia
LÄBITUD ÕPPEKAVA: pärandtehnoloogia magistiõppekava.
[Best_Wordpress_Gallery id=”17″ gal_title=”Monika Hint”]
SUMMARY: This creative-practical MA dissertation titled Bone Objects: Raw Material, Production Technologies and Product Development discusses archaeological finds as a source of inspiration for a start-up handicrafts workshop in Estonia. In my research I investigated the possibilities of acquisition of raw material and the technologies for making objects from bone. I sought solutions for alternative use of bone as a by-product of meat industry and production of nature-friendly objects from this material.
Estonian archaeological finds are inspirational concerning form, function, ornament and production technologies. Like in ancient times it is possible to make objects from bone taking into consideration the shape of bone and its physiological properties. For instance, long bones can be used for artifacts requiring tubular shape, but also for ornaments and accessories from circular slices of long bones or semicircular halves of the latter. Longitudinally cut bone is highly endurable, it has been used to make spearheads, fish spears, needles, handles, awls and combs, and, in view of the tubular shape of bone, also flutes, needle-cases, toggles; short bones have been used for gaming pieces and pendants. Beside these, spindle whorls and gaming pieces have been made by least effort from bovine femur-heads, teeth and canines have been used for pendants. In the Stone Age mainly flint tools and in later times iron knives and saws have been used for bone-working.
Considering the production scope of the enterprise it is not profitable to work bone only by handicraft means. The results of the experiments carried out in the framework of the research, participatory studies in Inari, Lappland, and in Vanakaru Foundry in Tartu under the guidance of the craftsman Meelis Säre provided the base for the use and elaboration of bone-working technologies. Considering the results of the participatory studies electrical machinery has been procured for the workshop. Koordikamber Ltd, with the planned turnover of 17 000 euros for 2014, will produce environment-friendly natural products. In 2013–2014 ten articles will be produced and ten more will be developed, designed and tested. Raw material from Estonia will be used and most of the objects copy the shapes of archaeological finds. Results of experiments of other researchers and myself have helped to study bone-working technologies and physiological properties of bone material and develop the products.
Local bone material is today rarely used in creative activities, but I trust that my dissertation and the enterprise resulting from this will advance the exploitation of this ancient material and will in future encourage people to choose and develop subjects connected with this field.
